Conzed ja kontsealune

Konse kämpingule andis nime kunagine raehärra ja ärimees Conze, kellele kuulus Pärnus palju valdusi, mille piirideks olid Riia maantee, Liiva tänav, Pärnu jõgi ja Vana kalmistu.

Saksimaalt Celle linnast pärit kaupmees Adolf Conrad Conze (1784-1849) abiellus kaupmehetütre Elisabeth Helene Harderiga (1799-1876) 1813. aastal ning võeti Pärnu kodanikuks 1825. aastal. Perekonnas oli kolm poega ja neli tütart. Alates 1829. aastast oli Conze Hannoveri konsul Pärnus.

Vanim poeg Friedrich Anton (1823-1906) võeti Pärnu kodanikuks 1868. aastal. Samal aastal valiti ta raehärraks ning aastatel 1877-1889 oli ta Pärnu politseibürgermeister.
1881. aastal abiellus ta Pärnu-Jaagupist pärit Anna Walteriga (1836-1917).
Firma Conze ja Ko spetsialiseerus taku ekspordile ja sai sellega rikkaks, olles maksusumma poolest 3.-4. kohal kahe suure Pärnu kaubamaja järel.
Väidetavalt kuulusid Friedrich Conzele Liiva tänava äärne linaait ja köievalmistamise kuurid, mis sajandivahetuse paiku müüdi “Waldhofi” vabrikule ning ehitati ümber tööliskorteriteks.
Ajaloolaste hinnangul ei saa aga välistada nende hoonete kuulumist kaupmees Hans Gottlieb Oelbaumile (1816-1896). Samal krundil asunud teist aita kasutati hiljem Tallinnas asunud Rotermanni veski viljalaona, kuhu vili toodi laevadega välismaalt. AS Rotermanni Tehased juht ja üks omanikke oli baltisakslane Christian Ernst August Rotermann (1869-1950). Rotermannil oli Eestis suur jahuveski, leivavabrik ja puutööstus.
Hiljem on tellistest linaaidas asunud Hans Permanni- Ants Pärnoja ahjupotitööstus ja nõukogude ajal tehti seal mitmesuguseid keraamikatooteid. Puidust viljaaidas olid möödunud sajandi teisel poolel tisleri-, mööbli- ja sadulsepatöökojad, kirstutööstus ja ametiruumid. Hoone hävis tulekahjus 2001. aastal. Lammutatud on ka tellistest linaait, püsima on jäänud hilisem juurdeehitus. Mitu köiekuurist ehitatud korterit on veel kasutusel, ülejäänud on aga maha jäetud.

Friedrich Conze alustas Pärnus õllepruulimist aastatel 1867. aastal. 1869. aastal ehitas ta Suure-Jõe ja liiva tänavate nurgale pruulikoja, jääkeldri ja elamu(d). Pärnu suuremad õlletootjad sundisid teda aga tootmist lõpetama ja pruulikoda läks esmalt Endrik Kulli ja seejärel kaupmehe ning viinatöösturi Carl Norrmanni valdusse, kes möödunud sajandi algul lõplikult õllepruulimise seal seiskas.
Eesti Vabariigi algaastail tegutses nendes ruumides A. Kulli konservitööstus, mis likvideeriti 1924. aastal. Ruumide hilisemateks kasutajateks olid Tartu A. Silvere “Livoonia” õlletehas ja Valga Tööstuse-Kaubanduse Aktsiaselt. Nemad kasutasid hoonet Pärnu vahelaona.
Nõukogude ajal oli neis ruumides Pärnu Kalakombinaadi Liiva (Livoonia) kalatehas ja kombinaadi klubiruumid. Tegemist oli ühe suurema tööstusega Pärnus, kus 1981. töötas 2500 inimest.
Kontse all sildusid vanasti ka laevad ja toimus paatidega ülevedu Niidu kaldale. Aastatel 1915-1923 asus seal tänava pikendusena Vene sõjaväe paigaldatud ujuvsild.

Pärnu jõe ja Riia maantee vahele rajatud „Waldhof“ oli Venemaa suurim tselluloosivabrik, mis alustas tööd 1900. aastal. Kõrghetkel töötas seal üle 3000 töölise. “Waldhofi” töölisasulas kasvas üles ka maailmakuulsa dirigendi Neeme Järvi ema Elss Järvi (1901-1984), kes kirjeldab raamatus “Lapsepõlvelood” Pärnu elu 20. sajandi esimestel kümnenditel. Elss Järvi isa töötas “Waldhofi” vabrikus ning pere elas varem Conzele kuulunud linaaidas, mis oli ümber ehitatud 24 korteriga tööliselamuks.
Neeme Järvi on olnud Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri dirigent ja peadirigent, Rahvusooper Estonia peadirigent. Aastal 1980 emigreeriu ta koos perega USA-sse. Neeme Järvi on kaasaja üks enim plaadistanud dirigent, juhatanud kõiki tuntumaid sümfooniaorkestreid Euroopas, Põhja-Ameerikas, Jaapanis ja Austraalias ning olnud oodatud ooperidirigent mainekates teatrimajades nii Euroopas kui Põhja- ja Lõuna-Ameerikas.